Üldiselt on automaks sama jabur nagu maamakski – miks peab inimene, kes on korra juba oma kodu või auto eest maksnud, selle eest iga aasta juurde maksma? Auto ei ole ju mitte alati luksus, vaid paljude jaoks on auto praktiline liiklusvahend üksteisest kaugel asuvate punktide vahel liikumiseks. Ent fakt on see, et inimesed kasutvad autot ka siis, kui praktiline vajadus puudub – lihtsalt mugavusest ja harjumusest. Kui halva harjumuse välja juurimiseks ei ole millestki muust abi, siis tuleb kasutada meetmeid, mis väga meelt mööda pole, näiteks automaks, mida igal aastal riigile maksma peaks.
Kui maksutada CO2 emissiooni alusel, siis põhimõtteliselt ei suunata seda raha ju keskkonna kaitsesse, vaid see läheb riigikassas samasse kohta, kuhu läheks luksusmaks. Seega, mis vahet on sellel, kuidas seda maksu nimetatakse? Samas on siiski oluline, mille alusel seda määratakse, kuna vanad autod, millel ehk võimsust nii palju ei olegi, saastavad keskkonda rohkemgi kui võimsad maasturid. Maksutamine CO2 emissiooni alusel seab raskemasse olukorda just vanemate autode omanikud, kellest paljudel võib-olla ei olegi võimalik uut osta.
Maainimestel on juba täna väga oluliseks liikumisvahendiks isiklik sõiduvahend, kuna ühistranspordiga on meie maal, nagu ta on. Või pigem ei olegi. Samas oleks luksusmaks oluliselt maainimeste sõbralikum – kuna maapiirkondades on keskmised palgad madalamad kui suurlinnades, siis ilmselt ei jaksa üks igati tubli mats endale erinevalt vurlest luksusautot osta. Samuti ei jaksa see mats võib-olla oma päevi näinud Opel Kadetti uuema Opeli vastu välja vahetada.
Kuigi luksusmaks võib esmapilgul kommunistliku ideepojukesena tunduda, on see ju enamiku Eesti elanikkonna suhtes sõbralik maks – kannatajaks jääks vaid need, kellel suurt autot ego tõstmiseks vaja. See ei oleks aktsioon stiilis „võtame rikastelt ja anname vaestele“, vaid see oleks sotsiaalselt vastutustundlik käitumine, mis on omane arenenud lääneriikide kodanikele. Pealegi ei ole mõtet võtta sealt, kust võtta pole.
Lõppeks, kui suudame taluda ühtelugu kerkivat kütuseaktsiisi, saame hakkama ka automaksuga. Küsimus on ainult, kelle arvelt.
Kui maksutada CO2 emissiooni alusel, siis põhimõtteliselt ei suunata seda raha ju keskkonna kaitsesse, vaid see läheb riigikassas samasse kohta, kuhu läheks luksusmaks. Seega, mis vahet on sellel, kuidas seda maksu nimetatakse? Samas on siiski oluline, mille alusel seda määratakse, kuna vanad autod, millel ehk võimsust nii palju ei olegi, saastavad keskkonda rohkemgi kui võimsad maasturid. Maksutamine CO2 emissiooni alusel seab raskemasse olukorda just vanemate autode omanikud, kellest paljudel võib-olla ei olegi võimalik uut osta.
Maainimestel on juba täna väga oluliseks liikumisvahendiks isiklik sõiduvahend, kuna ühistranspordiga on meie maal, nagu ta on. Või pigem ei olegi. Samas oleks luksusmaks oluliselt maainimeste sõbralikum – kuna maapiirkondades on keskmised palgad madalamad kui suurlinnades, siis ilmselt ei jaksa üks igati tubli mats endale erinevalt vurlest luksusautot osta. Samuti ei jaksa see mats võib-olla oma päevi näinud Opel Kadetti uuema Opeli vastu välja vahetada.
Kuigi luksusmaks võib esmapilgul kommunistliku ideepojukesena tunduda, on see ju enamiku Eesti elanikkonna suhtes sõbralik maks – kannatajaks jääks vaid need, kellel suurt autot ego tõstmiseks vaja. See ei oleks aktsioon stiilis „võtame rikastelt ja anname vaestele“, vaid see oleks sotsiaalselt vastutustundlik käitumine, mis on omane arenenud lääneriikide kodanikele. Pealegi ei ole mõtet võtta sealt, kust võtta pole.
Lõppeks, kui suudame taluda ühtelugu kerkivat kütuseaktsiisi, saame hakkama ka automaksuga. Küsimus on ainult, kelle arvelt.
No comments:
Post a Comment