Ravimid ei jõua vajajateni, seda eelkõige maapiirkondades, kus lähim apteek võib asuda kümnete kilomeetrite kaugusel. Probleem ei ole mitte selles, et apteekide koguarv oleks väike või et apteegid oleksid liiga vähe aega avatud, vaid probleem on tegelikult selles, et maal elavatel inimestel on lähim apteek kümnete kilomeetrite kaugusel. Bussiliiklus Eestis maapiirkonnis teatavasti on väga hõre ning mitte igal eakal ei ole võimalik kasutada autot transpordi vahendina. Kes peab hoolt kandma selle eest, et haige vajalikud ravimid saaks? Kättesaadavusest rääkides on probleemiks veel ravimite hind – kuna turul on suhteliselt vähe tegijaid, siis on meil ravimite hinnad võrreldes nende riikidega, kus on käsimüügiravimid müügil ka kauplustes, kõrgemad. Kirjutasime sellest probleemist mõned päevad tagasi portaali ülevaatliku loo, mille tarbeks sai küsitletud apteekreid, perearste, kaubanduskeskuste kõneisikuid jne. Aga mida me ise sellest arvame?
Ettepanekud, mis siiani probleemi lahendamiseks tehtud:
1) Sotsiaalminister Hanno Pevkur avaldas arvamust, et igas maakonnakeskuses peaks olema ööpäev läbi avatud valveapteek.
2) Konkurentsiamet ja majandusministeerium tegid ettepaneku lihtsamate käsimüügiravite müügiks tavalises toidupoes.
3) Tõstamaa perearst Madis Veskimägi avaldas arvamus, et perearstikeskuses võiks olla sagedamini vajaminevad ravimid olemas.
Pevkuri ettepanek
Muidugi on vaja, et oleks valveapteegid kõigis maakonnakeskustes, aga see ei lahendada ravimite kättesaadavuse probleemi, kuna endiselt jääb maakonnakeskus kaugemate maakonna elanike jaoks kaugeks. Ja see ei tooks ka hindu alla, sest teenust osutaksid ju praegused tegijad.
Vaba müük
Ka see on tegelikult vaid poolik lahendus, kuna endiselt jääks maainimesele probleemiks retseptiravimite kättesaadavus. Apteekrite Liidu esinaise sõnul ei saa öelda, et meil oleks vähe apteeke, mille pärast peaks toidupoodides ravimed müüma. Aga küsimus ei ole tegelikult ju apteekide arvus, vaid selles, et apteekrid ei ole nõus töötama majanduslikult vähematraktiivsetes piirkondades ehk neis kohtades, kus äriliselt on tasuvus väike. Suurem osa apteeke on siiski koondunud tänasel päeval tõmbekeskustesse ja kaugemate piirkondade elanikel ei pruugi mõnekümne kilomeetri raadiuses apteeki olla. Olgu neid apteeke meil tänasel päeval kas või 10 000, aga kui nad asuvad vaid suuremates linnades ja paremini tasuvates piirkondades, siis on ja jääb probleemiks ravimite kättesaadavus.
Teine vastuargument sellele ideele on ravimite eripärast tulenev ohtlikkus – sptesialist peab andma nõu, kuidas ja kui palju tarvitada jne. Aga kui vaadata seda, kui palju täna apteekrid inimestele reaalselt nõu annavad, siis see argument kaotab oma tähtsuse. Kui inimene ise ei küsi, kuidas see valuvaigisti toimib, ega siis apteeker ei hakka ise ka küsima, milliste sümptomite vastu klient seda kasutama hakkab. Jutt sellest, kuidas nüüd lastele ravimid eriti kättesaadavad on, on puhas demagoogia. Toidupoodides müüakse avatud lettidelt igasugu kodukeemia tooteid. Kui Torusiil on ka väga mürgine ja ohtlik kemikaal, siis äkki peaks seda ka hakkama spetsiaalsetes müügikohtades müüma. Loe siit Postimehes ilmunud artiklit sellest, mis juhtub, kui Torusiil satub lapse kätte.
Maa-apteekide sulgemise teemal olgu öeldud, et konkurentsiameti andmeil moodustavad käsimüügiravimid vaid viiendiku turust. Pealegi ei saa unustada harjumuse olulisust. Inimestel on harjumus osta rohtu apteegist ja ilmselt kasutaks nad toidupoodi ravimi ostmiseks, kui apteek on liiga kaugel, et sinna aspiriini pärast sõita või kui see on juba kinni. Samas kui kehtestataks näiteks nõue, et ostjale peaks suutma anda infot ravimi kohta, et suudaks väiksed maapoed eraldi inimest tööle võtta. Samuti ei oleks neil võimalik luua apteeki poe sisse, nagu USA-s praegu toimib, kuna neil ei oleks selleks lihtsalt pinda.
Konkurentsiameti andmeil langeks ravimite hinnad, ravimimüüjad seda ei usu. Eks turg ja konkurents dikteerib ning piimasõja põhjal võib öelda, et langeb küll.
Sagedasemad ravimid oleks müügil perearstikeskuses
Sellel on jumet, sest kui apteegid ei laiene maale, siis oleks ju igati õigustatud, et kohalikult perearstilt saaks rohtu ka osta. Perearstikeskustele pandaks niiviisi palju ülesandeid, ent kui ei ole toimivat apteeki ja selle pidamise vastu pole ka huvi ilmutatud, siis see oleks see üheks võimaluseks, kuidas ravimeid maainimestele lähemale tuua.
Sõnaga, eks saab näha, kas konkurentsiamet on edukam kui Jüri Miks kümnendi alguses.
Ettepanekud, mis siiani probleemi lahendamiseks tehtud:
1) Sotsiaalminister Hanno Pevkur avaldas arvamust, et igas maakonnakeskuses peaks olema ööpäev läbi avatud valveapteek.
2) Konkurentsiamet ja majandusministeerium tegid ettepaneku lihtsamate käsimüügiravite müügiks tavalises toidupoes.
3) Tõstamaa perearst Madis Veskimägi avaldas arvamus, et perearstikeskuses võiks olla sagedamini vajaminevad ravimid olemas.
Pevkuri ettepanek
Muidugi on vaja, et oleks valveapteegid kõigis maakonnakeskustes, aga see ei lahendada ravimite kättesaadavuse probleemi, kuna endiselt jääb maakonnakeskus kaugemate maakonna elanike jaoks kaugeks. Ja see ei tooks ka hindu alla, sest teenust osutaksid ju praegused tegijad.
Vaba müük
Ka see on tegelikult vaid poolik lahendus, kuna endiselt jääks maainimesele probleemiks retseptiravimite kättesaadavus. Apteekrite Liidu esinaise sõnul ei saa öelda, et meil oleks vähe apteeke, mille pärast peaks toidupoodides ravimed müüma. Aga küsimus ei ole tegelikult ju apteekide arvus, vaid selles, et apteekrid ei ole nõus töötama majanduslikult vähematraktiivsetes piirkondades ehk neis kohtades, kus äriliselt on tasuvus väike. Suurem osa apteeke on siiski koondunud tänasel päeval tõmbekeskustesse ja kaugemate piirkondade elanikel ei pruugi mõnekümne kilomeetri raadiuses apteeki olla. Olgu neid apteeke meil tänasel päeval kas või 10 000, aga kui nad asuvad vaid suuremates linnades ja paremini tasuvates piirkondades, siis on ja jääb probleemiks ravimite kättesaadavus.
Teine vastuargument sellele ideele on ravimite eripärast tulenev ohtlikkus – sptesialist peab andma nõu, kuidas ja kui palju tarvitada jne. Aga kui vaadata seda, kui palju täna apteekrid inimestele reaalselt nõu annavad, siis see argument kaotab oma tähtsuse. Kui inimene ise ei küsi, kuidas see valuvaigisti toimib, ega siis apteeker ei hakka ise ka küsima, milliste sümptomite vastu klient seda kasutama hakkab. Jutt sellest, kuidas nüüd lastele ravimid eriti kättesaadavad on, on puhas demagoogia. Toidupoodides müüakse avatud lettidelt igasugu kodukeemia tooteid. Kui Torusiil on ka väga mürgine ja ohtlik kemikaal, siis äkki peaks seda ka hakkama spetsiaalsetes müügikohtades müüma. Loe siit Postimehes ilmunud artiklit sellest, mis juhtub, kui Torusiil satub lapse kätte.
Maa-apteekide sulgemise teemal olgu öeldud, et konkurentsiameti andmeil moodustavad käsimüügiravimid vaid viiendiku turust. Pealegi ei saa unustada harjumuse olulisust. Inimestel on harjumus osta rohtu apteegist ja ilmselt kasutaks nad toidupoodi ravimi ostmiseks, kui apteek on liiga kaugel, et sinna aspiriini pärast sõita või kui see on juba kinni. Samas kui kehtestataks näiteks nõue, et ostjale peaks suutma anda infot ravimi kohta, et suudaks väiksed maapoed eraldi inimest tööle võtta. Samuti ei oleks neil võimalik luua apteeki poe sisse, nagu USA-s praegu toimib, kuna neil ei oleks selleks lihtsalt pinda.
Konkurentsiameti andmeil langeks ravimite hinnad, ravimimüüjad seda ei usu. Eks turg ja konkurents dikteerib ning piimasõja põhjal võib öelda, et langeb küll.
Sagedasemad ravimid oleks müügil perearstikeskuses
Sellel on jumet, sest kui apteegid ei laiene maale, siis oleks ju igati õigustatud, et kohalikult perearstilt saaks rohtu ka osta. Perearstikeskustele pandaks niiviisi palju ülesandeid, ent kui ei ole toimivat apteeki ja selle pidamise vastu pole ka huvi ilmutatud, siis see oleks see üheks võimaluseks, kuidas ravimeid maainimestele lähemale tuua.
Sõnaga, eks saab näha, kas konkurentsiamet on edukam kui Jüri Miks kümnendi alguses.
No comments:
Post a Comment