Reedel teatas Statistikaamet, et Eestis on hinnanguliselt 102 000 töötut ning töötuse määr tõusis 14,6 protsendini.
Töötuse kasv on aeglustunud, aga sealjuures on kasvama hakanud heitunute arv. III kvartalis oli tööotsingutest loobunud 11 000 inimest, sest nad ei uskunud enam töö leidmise võimalusse. Eelmises kvartalis oli heitunuid 7000, eelmise aasta III kvartalis 5000. Et töötus on meeste hulgas oluliselt suurem, siis on ka tööotsingutest loobujad enamasti mehed. III kvartalis oli töötute hulgas mehi ligi 60%, heitunute hulgas kaks kolmandikku. Nii selgus statistikaameti pressiteatest.
Eile tõstatati "Vabariigi kodanikes" ühe kõrvalteemana küsimus, kelle süü see on. Ons selleks üleilmne majanduskriis, valitsuse passiivsus, inimeste eneste äpardlikkus? Muidugi on siin oma osa igal noist tegureist, kuid liivikastimängud ja näpuga süüdlasele osutamise võiks juba unustada. Muidugi on lihtsaim ja mugavaim kõik majanduskriisi kui force majeure'i "saavutuseks" nimetada, aga sellest ei ole kasu ju kellelegi. Nagu ka rehepaplusest. Inimene ise saab ennast kõige enam aidata. Seejuures muidugi on riigi üheks rolliks tagada võimalikult soodne pind tegelemaks ettevõtlusega. Ja töötutele on erinevaid programme, mis aitavad neil oma ettevõttele hinge sisse puhuda.
Aga kes on need töötajad, kes enamasti koondamisteate saavad? Väga paljude ettevõtete juhid vaatavad esmalt töötajate ajalugu: kui palju nad on noomitusi või käskkirju saanud, näiteks selle eest, et purjus peaga tööle on ilmutud; kes on laisk ja lohakas; kes ei täida temale pandud kohustusi. Ennekõike peaks endalt küsima, kas ma olen ikka töökohustustega hakkama saanud ja alles siis välistpoolt süüdlast otsima.
Ja tasub meeles pidada, et kui inimesel on eesmärk, siis on tal kõik.
Töötuse kasv on aeglustunud, aga sealjuures on kasvama hakanud heitunute arv. III kvartalis oli tööotsingutest loobunud 11 000 inimest, sest nad ei uskunud enam töö leidmise võimalusse. Eelmises kvartalis oli heitunuid 7000, eelmise aasta III kvartalis 5000. Et töötus on meeste hulgas oluliselt suurem, siis on ka tööotsingutest loobujad enamasti mehed. III kvartalis oli töötute hulgas mehi ligi 60%, heitunute hulgas kaks kolmandikku. Nii selgus statistikaameti pressiteatest.
Eile tõstatati "Vabariigi kodanikes" ühe kõrvalteemana küsimus, kelle süü see on. Ons selleks üleilmne majanduskriis, valitsuse passiivsus, inimeste eneste äpardlikkus? Muidugi on siin oma osa igal noist tegureist, kuid liivikastimängud ja näpuga süüdlasele osutamise võiks juba unustada. Muidugi on lihtsaim ja mugavaim kõik majanduskriisi kui force majeure'i "saavutuseks" nimetada, aga sellest ei ole kasu ju kellelegi. Nagu ka rehepaplusest. Inimene ise saab ennast kõige enam aidata. Seejuures muidugi on riigi üheks rolliks tagada võimalikult soodne pind tegelemaks ettevõtlusega. Ja töötutele on erinevaid programme, mis aitavad neil oma ettevõttele hinge sisse puhuda.
Aga kes on need töötajad, kes enamasti koondamisteate saavad? Väga paljude ettevõtete juhid vaatavad esmalt töötajate ajalugu: kui palju nad on noomitusi või käskkirju saanud, näiteks selle eest, et purjus peaga tööle on ilmutud; kes on laisk ja lohakas; kes ei täida temale pandud kohustusi. Ennekõike peaks endalt küsima, kas ma olen ikka töökohustustega hakkama saanud ja alles siis välistpoolt süüdlast otsima.
Ja tasub meeles pidada, et kui inimesel on eesmärk, siis on tal kõik.
sa usud siis tõesti sinisilmselt, et koondatud ongi kohe kõik sellised ludrid või!? anna jumal mõistust ka idealistidele!
ReplyDeleteJah, usun küll. Meil on millegipärast kombeks arvata, et kõik halb, mis juhtub (töökaotus k.a) on mingite väliste jõudude süü, aga kõik hea (iga võit) on ainult meie enese töö vili.
ReplyDelete